Psühhotroopne vangistus

17.01.2008

Artjom Bassõrov

Venekeelses Vikipeedias on karistavast psühhiaatriast (карательная психиатрия, punitive psychiatry) just sellise pealkirja all, “karistav psühhiaatria”, huvitav artikkel. Muule informatsioonile lisaks on seal ära toodud nende maade nimestik, kus seda nähtust on esinenud. Esimesena maailmas hakati poliitilistel põhjustel inimesi vaimuhaiglastesse panema Teise impeeriumi aegsel Prantsusmaal, nimelt Saint-Simoni 40 toetajat. Kahekümnenda sajandi 40ndatest kuni 60ndateni olid Kanadas niinimetatud Orphelins de Duplessis, peaminister Duplessis’ vaeslapsed, kus Quebeci provintsis allutati valitsusjuhi ja katoliku kiriku juhtimisel kümned tuhanded lastekodude lapsed psühhiaatrilisele keemiaravile (nimetatakse ka “keemiline lobotoomia”) ja nendest jäi ellu ainult 3000. 

Natslikul Saksamaal hävitati - 20ndate aastate eugeenikaõpetust järgides - vaimuhaigeid “mittetäisväärtuslike elementidena” riikliku T4 eutanaasiaprogrammiga. Need on siis näited välismaalt. 

Kellelegi pole aga saladuseks, et meie maal on poliitilistel põhjustel inimeste vaimuhaiglatesse sulgemist olnud rohkem kui küllalt. Esimeseks karistava psühhiaatria ohvriks Nõukogude Venemaal sai esseer Maria Spiridonova 1921. aastal. Praeguse Venemaa opositsioonijõududega seotud lähim näide võiks ehk olla dissident Vladimir Bukovski, kes paigutati vaimuhaiglasse aastal 1963. Muidugi ei saa Vikipeediat pidada 100-protsendiliselt usaldusväärseks, kuid Vene Föderatsiooni nime ilmumine psühhiaatriat ebasoovitavate inimeste neutraliseerimiseks kasutavate maade nimekirjas pole juhuslik.

Minu enda sundhospitaliseerimise põhjuseks sai eelmise aasta 24. novembril Joškar-Olas peetud rahulolematute marss (Марш несогласных). Olin üks selle ürituse korraldajatest. Kümme päeva enne marssi andsime sisse taotluse ja saime vastuse juba järgmisel päeval, mis kujutas endast sisuliselt marsi keelustamist. Kuid organisaatorid otsustasid ürituse siiski läbi viia ning see ilmselt hirmutas võimuorganid nii ära, et otsustati kasutusele võtta radikaalsed meetmed. 

Mõned päevad pärast ametlikku vastust hakati Teise Venemaa aktivistidele survet avaldama. 
Kell kaheksa õhtul helistas mulle tundmatu meesterahvas ja tegi ettepaneku ilmuda linna sõjakomissariaadi meditsiinikomisjoni. Ennast ta ei tutvustanud ning seetõttu käsitlesin seda kõnet provokatsioonina. 20. novembril kell seitse õhtul tulid marsi organiseerijate Mihhail Kljuževi, Ivan Motšalovi ja minu juurde koju miilitsatöötajad ja andsid Motšalovile hoiatava teatise mittesanktsioneeritud marsi mittelubamise kohta 24. novembril. Tekstis oli karistusparagrahvina nimetatud Venemaa administratiivrikkumiste koodeksi КоАП artiklit 20. Samuti võeti talt planeeritava marsi kohta selgitusi. Mind ja Mihhaili polnud sel ajal kodus. Sugulaste kaudu anti meile edasi, et peame järgmisel päeval ilmuma miilitsasse ühiskondliku turvalisuse osakonda 24. novembri kohta selgitusi andma. 

Järgmiseks repressioonikeeruks sai Kljuževi vastu toime pandud avalik provokatsioon. 22. kuupäeva õhtul kui Mihhail koju tuli, astus tänaval tema juurde sportliku kehaehitusega meesterahvas ja küsis suitsu. Seejärel hakkas tundmatu provokaator tõuklema ning paiskas Mihhaili professionaalse puusaheitega lumehange. Lumes toimus lühike kaklus, tundmatu kadus ja samal hetkel ilmus patrullteenistuse auto miilitsatega, kes Kljuževi kinni pidasid. Ta viidi Joškar-Ola miilitsa keskosakonda, kus veetis öö ahvipuuris ja sai seejärel kolm päeva linna arestimajas. Mihhaili arreteerimise imelike detailide tõttu esitas advokaat linna prokuratuuri kaebuse. Õnneks ei mõjutanud kolmepäevane arest Mihhaili järgmist kohtuprotsessi, nimelt määras kohus talle 29. novembril tingimisi karistuse sõjaväeteenistusest kõrvalehoidmise eest - kohtuasi algatati suvel kriminaalkoodeksi 328. artikli põhjal 

Järgmisel päeval, 23. novembril väljusin ma hommikul kodust, et täpsustada paari asja organiseeritava marsi kohta. Kinni peeti mind umbes kell 12 operatiivtöötajatele üsna tavapärases maneeris. Kaks tugeva kehaehitusega erariide meest tulid tänaval mulle järgi ja mingeid dokumente esitamata tegid ettepaneku istud nende musta Volgasse. Igasugune vastupanu oleks sellises olukorras olnud mõttetu ja seetõttu ma pidin tundmatute miilitsate nõudmisele alluma. 

Mind viidi linna psühhoneuroloogia dispanserisse. Peaarsti kabinetti kogunes kolme arstist koosnev komisjon, mis absurdsele tulemusele jõudes suunas mind sundravile. Asja olemus seisnes minu väidetavalt “ebaadekvaatses” käitumises mingite tütarlaste ja naistega, kelle nimesidki ei nimetatud. Kinnipidajad ütlesid, et keegi kodanik - kes oli mulle tundmatu - olevat teinud sellise taotluse. Jääb üle ainult selle kodaniku võimete üle imestada, kelle üks telefonikõne 2 inimesest koosneva erariides operatiivgrupi niimoodi liikuma paneb. 
 
Meditsiinilises suunamiskirjas öeldi, et mind peeti kinni Semjonovka külas, peaaegu kuriteokohal - see on avalik vale, millest on tõde see osa, et olin tõesti nimetatud päeval seal kirikus ja panin aktsiooni õnnestumiseks küünla, sest seda õnnestumist oli tõesti hädasti vaja. 

Sama Volga viis mu vabariiklikusse psühhiaatriahaiglasse nr. 1. Haiglasse sisse võtmisel koostati meditsiiniline dokument, kus arst kirjeldab mind sel hetkel järgmiste sõnadega: “pinges, ohtrasõnaline, vaatab kahtlustavalt ümbritsevaid, kaldub arutlema, seosetu jutuga”. Kas sellises olukorras pole see, härrased psühhiaatrid, üllatava reaktsioon inimese poolt?

Mind paigutati seejärel vastuvõtuosakonda. Võin oma läbielatu põhjal öelda, et sundhospitaliseerimine on äärmiselt ebameeldiv asi. Tabletti võtma mind praktiliselt sunniti ning süstid jäeti järele alles pärast advokaadi visiiti peaarsti juurde. Sõltumatute ekspertide hinnangul oli minu ravi suhteliselt kerge, kuid isegi selline “teraapia” põhjustas kõnelemisraskused nädala aja jooksul, rääkimata mälukaotusest ja muudest ebameeldivatest seikadest. 

Neli päeva pärast hospitaliseerimist toimus kohus. See on otsene seaduserikkumine, sest istung oleks pidanud toimuma 48 tunni jooksul. Advokaati mul istungil ei olnud ja enda kaitseks ma psühhotroopsete preparaatide mõju tõttu midagi öelda ei saanud. Kujutage ette kohtuniku reaktsiooni kui oleksin öelnud näiteks sellise lause: “Mind paigutati sinna jõuga selle pärast, et organiseerisin rahulolematute marssi Joškar-Olas ja olen Teise Venemaa aktivist”. See oleks olnud tõeline nali. Kohtuniku otsusega määrati mulle ravi jätkumine. 

Helistada mul haiglas lubati, kuid ainult arsti nõusolekul ning lauatelefonilt. Üksainuke kord lubati helistada mobiililt. Meditsiiniline personal oli oma hoolealuste vajaduste suhtes absoluutselt ükskõikne, kuigi esines siiski ka meeldivaid erandeid. Huvitaval kombel lasti mul haiglas tõendi alusel osaleda valimistel, hääletasin loomulikult Teise Venemaa poolt. 

Alguses arvasin, et pean tablette neelama kuni märtsikuiste presidendivalimisteni. Inimõigustekaitse organisatsioonide huvi mu kohtuasja vastu oli vilets lohutus, sest ikkagi oli mul kuni haiglast väljakirjutamiseni kogu aeg hirm, et uus aasta saabub kollaste seinte ja ruuduliste flanellpükste pidulikus atmosfääris. Meelt aitasid lahutada nõukogudeaegne televiisor ja kaks raadiot. Üks kahest oli kinnitatud kõrgele koridoriseinale, teine õnnestus mul “illegaalselt” palatisse toimetada. Külastusi lubati alles pärast seda kui olin teise osakonda üle viidud. Mul oli veel Dmitri Bõkovi raamat, kuid selguse et lugeda raamatut psühhotroopsete preparaatide mõju all on kasutu ettevõtmine: kui oled ühe lõigu ära lugenud ja liigud järgmise juurde, on eelmine meelest läinud. 

Kui mulle teatati, et saan haiglast välja, ei olnud mu üllatusel piire. Ilmselt ei juhindunud arstid ravi lõpetamise otsuse puhul mitte patsiendi seisundist, vaid hoopis sellest et päev enne väljasaamist helistati haiglasse Moskvast, sõltumatute psühhiaatrite assotsiatsioonist ja lubati isiklikult Joškar-Olasse kohale tulla. 

Viimane rikkumine mis minu suhtes toime pandi oli see, et et väljakirjutamisel ei antud kätte mingeid dokumente. Suurimaks alanduseks haiglas oldud aja jooksul aga olid sõidud röntgenisse väljaspool haigla territooriumi, kus mind viidi haiglariietes - viltsaapad, vatijope ja kõrvikmüts - kinniseotud kätega “normaalsete” inimeste juurde. 

Parimaks kokkuvõtteks üleelatud teraapiast võiks mu arust olla sõnaühend “psühhotroopne vangistus”. Ebatsensuursemalt öeldes aga oli see kuupikkune pask. Nagu minu hospitaliseerimise juhtum näitas on praegusaja Venemaa meditsiinialane seadusandlus ja statsionaarne psühhiaatria hirmutavas olukorras kui mitte öelda hullemalt. On väga tõenäoline, et võimud kavatsevad karistava psühhiaatria ahvatlevaid võimalusi kasutada ka edaspidi. 

Siinkohal tahaksin lugejate tähelepanu juhtida mitte ainult repressiivsele psühhiaatriale, vaid ka praegusaja Venemaa paljudele poliitvangidele. Trellide taga või sundemigratsioonis on natsionaalbolševikud Roman Popkov, Jelena Bobrovskaja, Sergei Medvedjev, Dmitri Titov, Nazir Magomedov, Aleksei Makarov, Dmitri Jelizarov, Ludmilla Harlamova, Aleksei Nikiforov, Olga Kudrina, Ruslan Hubajev, Aleksandra Nikolajenko, Vjatšeslav Russakov, Nikolai Balujev, Marina Kurassova, Sergei Reznitšenko ja Mihhail Gangan. Nad on kannatanud siiamaani ja kannatavad ka edaspidi oma poliitiliste tõekspidamiste ja vabadusvõitluse eest. 

Tahaksin väljendada tohutut tänu kõigile neile, kas aitasid kaasa minu vabanemisele, nii Venemaal kui mujal. Mu advokaat Svetlana Sidorina esitas Marimaa Ülemkohtule kassatsioonikaebuse hospitaliseerimise ebaseaduslikkuse kohta. Juhtum on oluline mitte ainult Joškar-Ola, vaid kogu maa jaoks tervikuna ning seetõttu ei oska praegu kohtuotsust ette ennustada. Kui kohus tunnistab mu hospitaliseerimise õiguspäraseks, on õiguskaitsjad lubanud minna kuni Strassbourgini välja. 

Lõpetuseks veel paar sõna Joškar-Ola rahulolematute marsi kohta. Võimud mitte ainult ei keelustanud seda, vaid ka neutraliseerisid ürituse potentsiaalsed organisaatorid. Kas võimud saavutasid oma eesmärgi, kui lasksid end ära hirmutada ühel teadlike kodanike grupil, kes ei tahtnudki ju muud kui rahumeelselt koguneda linnaväljakul ja natuke avada rahva silmi Venemaal toimuva suhtes? Ilmselt oli hirm tõesti nii suur, et meetmed muutusid täiesti ebaadekvaatseks ja kohati jaburaks. Kljuževi juurde sõitis teda jälgiv auto kogu aeg kuni 6. detsembrini. Teise Venemaa reaaktivisti Svetlana kõrval aga jalutas kogu 24. novembri päeva teisest linnast tulnud kõrge miilitsaametnik. Härrad ohvitserid, no olge mehed, võtke end kokku ja säilitage rahu. 

Tundub nii, et seda riiki aitab ainult üks ravim: revolutsioon. Venemaa kodanike enamusele tahan aga öelda, et nagu ajalootraditsioonid näitavad, järgneb opositsiooniga arveteõiendamisele arveteõiendamine rahva endaga.

Allikas: Каспаров.Ru